Meie värvikad rahvarõivad on kujunenud pikkade sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Eeskuju ja inspiratsiooni on saadud nii naabritelt kui ka kõrgemate seisuste rõivastest, kuid kõik need kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Kaasajal me rahvarõivaid küll igapäevaselt ei kanna, seda rohkem aga kultuuriüritustel ja pidupäevadel.
Detailides peitub ilu
Esimesed teated rahvusliku rõivastuse kohta pärinevad juba 11.–13. sajandist. Tol ajal tähistasid rahvariided nii rahvuslikku kui seisuslikku kuuluvust ning kujutasid endast keerukat märgisüsteemi, mis näitas nii kandja sotsiaalset seisundit, perekonnaseisu kui ka vanust.
Võib öelda, et rahvarõivad jagunevad kandmisotstarbe järgi kolmeks:
- Igapäevased töörõivad, mis valmistati lihtsamast materjalist ja olid ilma eriliste kaunistusteta
- Käimisrõivad sündmusteks, mis olid vähempidulikud
- Kaunistatud pidurõivad, mida kanti vaid tõesti tähtsatel puhkudel ning mida pärandati ja anti edasi põlvest põlve
Rõivad tehti tavaliselt villasest või linasest kodukootud kangast. Rõivastel kasutatud ornamendid, aga ka ehted ei olnud ainult kaunistuseks, vaid need kaitsesid kõige kurja vastu. Huvitav on see, et kõige rohkem kaitsevõimet usuti olevat vöödel ja kinnastel. Kui oli vaja ajada tähtsaid asju, siis tõmmati villased kindad kätte isegi suvel.
Naiste kaelaehted olid valmistatud klaas- või kivihelmestest ning need olid kaelas kogu aeg, nii argi- kui pidupäeval, need pandi ka viimasele teekonnale kaasa. Et usuti helmeste tervendavasse ja kaitsvasse mõjusse, siis peeti seda, kel neid kaelas polnud, õnnetuks inimeseks.
Setu naiste ehted olid eriti uhked ja tähenduslikud. Kas teadsid, et Setu pruudil pidi kaelas olema vähemalt kaks kilo hõbedat? Kui endal seda võtta polnud, siis tuli ehted pulmadeks laenata.
Kuigi Eestimaa ei ole suur, oli rahvarõivastel palju paikkondlikku omapära – värvid, tikandid, seelikutriipude järjestus jne. Erinevused olid nii Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti kui saarte rahvariietes ning kohalikest traditsioonidest hoiti kõvasti kinni.
Tänane päev
Nõukogude ajal ei olnud rahvariided soositud, kuna nad sümboliseerisid rahvuslikku uhkust, kuid peale iseseisvumist tõusis rahvarõivaste kandmine taas ausse. Tänasel päeval kanname oma kauneid traditsioonilisi rõivaid pidulikel puhkudel, riiklikel tähtpäevadel, lõpuaktustel ja muidugi kõikvõimalikel kultuurifestivalidel. Siiski on ka paiku, kus neid igapäevaselt kantakse - selle poolest on tuntud nii Kihnu saar kui Setomaa, kus nad ongi osa igapäevaelust.
Kust leida rahvariideid ja rahvuslikke tooteid?
Kuna rahvariiete valmimine pikk ja oskusinõudev protsess, siis ei ole nad hinnalt odavad. Loomulikult võiks need endale ise teha, selleks pakutakse mitmel pool erinevaid kursusi. Ideede ja ülevaate saamiseks võiks külastada Eesti Rahva Muuseumi Tartus, ERMi Heimtali muuseumi Viljandimaal, Eesti Ajaloomuuseumi või Eesti Vabaõhumuuseumi, mis mõlemad asuvad Tallinnas. Samuti saab väiksematest muuseumitest ülevaate kohaliku paikkonna traditsioonilise rõivastuse kohta. Aga külasta ka maikuus toimuvat Heimtali käsitöölaata või ammuta ideid MTÜ Rahvarõivas kodulehelt!
Kauplused, kus otsida rahvuslikke tooteid ja kohalikku disaini:
Tallinnas: Eesti Vabaõhumuuseumi käsitööpood ja Eestietno.ee stuudiopood
Tartus: Eesti loomingu pood Disainimaja
Pärnus: kauplus "Ehe ja Ehtne käsitöö"
Rakveres: Viru Käsitöö Salong
Kihnus: Lohu pood ja Kihnu oma käsitööpood
Kasutatud allikad ja rohkem infot: ESTONICA, Eesti rahvakultuurist, Eesti rahvarõivad
