Sõidame safarile!

Allikas: Airi Leonidov

Sõidame safarile!

Allikas: Airi Leonidov

Koges ja kirjutas:

Janek ŠafranovskiSA Põhja-Eesti Turism juhataja

Seekord väldime lennusõitu Aafrikasse ja suundume metsikusse Kesk-Eestisse, Raplamaale Toosikannu loomaparki. Meie matkajuhiks on Valdo Virvelaid, Toosikannu Puhkekeskuse tegevjuht ja parim asjatundja sellel alal.Esimene peatus on juba kümmekond minutit peale väljasõitu. Meie ei märka esialgu midagi, kuid Valdo terav pilk on suunatud eemal olevale metsalagendikule. Peagi märkame ka meie eemal hommikuhämaruses tumedaid kogusid, mis osutuvad sigadeks. Metssigadeks muidugi. Vaprate fotohuvilistena hakkame enda arust pehmete luuresammudega sigadele lähenema. Kostab loomade hääli. Kui juba tundub, et seakari on meie lähenemist pelgama hakates metsa pagenud, läheneb äkki üksik kult, kes ei tee sugugi häält, mis kõlaks just sõbraliku tervitusena. Lähedal on vaatlusplatvorm, mille trepile me urbaniseerunud loodushuvilistena hakkame alateadlikult lähenema. Kult liigub kaares ümber meie ja meie vaatame järjest rohkem fotosilma asemel trepi poole. Õnneks läheneb Valdo, kes seletab kuldi käitumist. Nimelt ei ole metssead kõige teravama nägemisega ja informatsiooni saamiseks liigub kult ümber meie saamaks meie kohta lõhnateavet. Vist ei pea põgenema... Ilm on veel pime ja normaalseid pilte ei saa keegi.

Metsseast aretati kodusiga 8000 aastat tagasi. Isastel metssigadel on ülemisel lõualuul kihvad selleks, et teritada alumisi suuri kihvu. Looduses elavad metssead kümne ja inimese hoole all kuni kahekümne viie aastaseks.

Järgmine peatus on umbes kilomeetri kaugusel, kui väljale ilmub hirvekari. Jälle proovime läheneda ja tulevad ka esimesed pildid enne, kui loomad otsustavad eemalduda. Veidi aja pärast näeme eemal põtra, kes otsustab demonstreerida tagant poolt oma heledaid põlvpükse ja siis kaduda ilmselt oma majja metsa sees.

Veidi ringi sõites näeme eemal suurt karja hirvi ja teist karja, mis koosneb metssigadest. Neid on tõesti palju! Hirved lahkuvad peagi. Sead ristavad oma pagemise meie teega ja viimane kult ületab selle otse meie sõiduki eest. Vägev vaatepilt!

Punahirv asustati Eestisse eelmise sajandi keskel. Algul toodi hirvi saartele, kust osa neist peagi omal algatusel mandrile elama kolis. Nüüd on neid Eestis umbes 2000 looma. Õigem oleks nimetada hirvede asustamist siiski taasasustamiseks, kuna arheoloogid on Eestis hirveluid leidnud juba kiviajast. Viimase kümne tuhande aasta jooksul on kliima tugevasti kõikunud ja sellest tulenevalt muutunud ka loomade liigikus. Hetkel ei ole meie kliima minevikuga võrreldes sugugi kõige soojemas faasis ja (arengu)ruumi soojalembelistele loomadele veel on.

Jalutame edasi ja tee kõrval tihnikus on pidev ragin ja meie liikumist jälgib ähvardav madalahäälne jorin. Velotsiraptor Jurassic Parkist? Jälle veidi ebalev olek safaristide seas. Mõttevälgatus, et kui midagi tuleb, siis kas virutada fotokaga? Veidi aja pärast searahvas siiski taandub sügavamale metsa.

Peagi kohtame kogukat põtra, kes demonstreerib alguses oma liikumise kepsakust ja seejärel enda sulandumist ümbritsevasse loodusesse. Põder vaatab meid siiski tükk aega põõsastikust ja tundub, et üritab meie kui tulnukatega mingit kontakti saada läbi kõrvade liigutamise. Ebaõnnestumisest tüdinenuna ta lahkub.

Kuigi tuntud prantsuse lastelaulu järgi on põdral metsa sees maja, pole seda veel Eestist leitud. Need kuni pool tonni kaaluvad loomad eelistavad magada hoopis lageda taeva all. Sarved kasvavad ainult isastel loomadel, nagu see on kombeks kõigil meie metsades elavatel hirvlastel. Ainsad emased sarvekandjad selles sugukonnas on naabrite juures elavad põhjapõdrad.

Kui veidi aja pärast näeme jälle suurt hirveperet, kostuvad grupi vaimustust tõendavad kohmetud naljad stiilis, et igatseks juba mõnda koera või tuvi näha. Kui üldse mingit kriitikat kostub, siis kaamerate ja objektiivide suhtes, mis ei saa uduse ilma tõttu liikuvate loomade jäädvustamisega hakkama. Fotoaparatuuri põhilisteks puudusteks on liigne odavus või siis liigne keerukus. Pildistajad ise muidugi suudaks palju, palju enamat!

Pooleteist tunni pärast oleme tagasi alguspunktis ja tõdeme, et olime näinud üle saja looma! Valdo sõnul on see suurepärane saak, millele aitas kaasa vaikne ilm, mis muudab loomad julgemaks. Tulemuseks oleks võinud olla ka see, et me poleks näinud ühtegi looma. See tõstab veelgi meie rahulolu ja väljavalituse tunnet. Tunduks reklaamtekstina, kui ise ei oleks kohal olnud.

Loomapark ja puhkekeskus

Valdolt saame teada, et Toosikannu loomapark hõlmab kokku 920 hektarit ja siin elab orienteeruvalt paarsada punahirve, sadakond põtra, mõnikümmend metskitse, mõnisada metssiga. Toosikannu uhkuseks olevad punahirved on pärit hoopiski naabrite juurest – Läti hirveaiast.

Loomapark ja safarid on ainult üks osa Toosikannul pakutavast. Siin on palju erinevaid aktiivse ajaveetmise võimalusi nagu ATV- ja mootorsaanimatkad, jahi- ja laskespordikeskus. Puhkemajades on väga heal tasemel majutusvõimalused ja saunadest saab karata otse vette – suurepärane ja igati kaasaegne koht.

Toosikannult tulles tõdeme, et Eesti on ikka väga moodne ja metsik maa!

Fotod: Oliver Pütsep, Janek Šafranovski, Airi Leonidov

Rohkem lugusid Põhja-Eestist: ränd.ee

Viimati muudetud: 24.05.2017

Teema: Põhja-Eesti, Aktiivne puhkus, Loodus