Eesti Arhitektuurikeskus soovitab: 10 industriaalajastu pärli Tallinnas
Suursugused hooned, mis räägivad Eesti ajaloost põnevaid lugusid
Tallinn on linn, kus sajanditagune tööstusajalugu ja tänapäevane linnakultuur on omavahel põimunud. Endised vabriku- ja sadamaalad on muutunud inspireerivateks elukvartaliteks, loome- ja kogukonnakeskusteks, kus ajalooline arhitektuur annab tänapäeval ruumi kunstile, ettevõtlusele ja vaba aja veetmisele.
Eesti Arhitektuurikeskus kutsub avastama kümmet industriaalajastu pärli, mis jutustavad lugusid meie pealinna tööstuslikust minevikust ja tulevikuvisioonidest. Siin kohtuvad raud ja betoon, arhitektuur ja innovatsioon, meri ja masinad – kõik need kihid, mis on loonud Tallinna kui eripärase tööstuslinna.
Jalutuskäik läbi Bekkeri, Noblessneri, Rotermanni või Lutheri kvartali annab aimu, kuidas endised tehased ja sadamad on muutunud elavateks linnaruumideks, kus töötatakse, elatakse ja veedetakse aega. Samuti saab osa põnevast arhitektuuripärandist, mis peegeldab eri ajastute stiile alates juugendist kuni modernismini.
Bekkeri sadam
Bekkeri sadama ajalugu ulatub tagasi Esimese maailmasõja eelsesse aega. Aastatel 1912–1914 rajati Kopli poolsaare edelaosas Vene Keisririigi sõjaliste tellimuste täitmiseks Bekkeri laevaehitustehas, mis spetsialiseerus miiniristlejate tootmisele. Vene Keisririigi lagunemise ja eesti iseseisvumise tõttu jäi sõjalaevade tootmise elu lühikeseks ning 1920. ja 1930. aastatel kolisid territooriumile erinevad väiksemad tööstusettevõtted, nagu Põhjala kummivabrik ning Lorupi klaasitööstus (paremini tuntud nõukogudeaegse nime Tarbeklaas all). Teise maailmasõja järel jätkasid piirkonnas tööd väiksemad tööstused, kuid sadamaala hõivasid Nõukogude piirivalve patrull-laevad.
Lisaks tööstushoonetele ehitati Bekkeri tehase tarbeks ka tööliste asundus. Enamik elumajadest olid odavad kahekorruselised elamubaraki tüüpi majad, millest enamik on tänaseks lammutatud. Samuti ehitati siiani säilinud märksa kvaliteetsem kivist mansardkatusega neljakorruseline inseneride elamu, kolmekorruseline meistrite ja ametnike elamu ning kahekorruselise eramajana direktori kodu. Säilinud on ka vana puidust politseijaoskonna maja, mis on muudetud korterelamuks.
Lähima paari kümnendi jooksul on kavas arendada vana Bekkeri sadam ja Meeruse sadam moodsaks elamurajooniks ja tõmbekeskuseks, sealhulgas on ideena pakutud uue ooperiteatri ning trammiliini ehitust.
Pildi autor: lifar / Vikipeedia
Hundipea poolsaar
Hundipea poolsaart on ajaloolistes ürikutes mainitud juba 1374. aastal. Keskaegse Tallinna linnast välja jäänud territoorium leidis esmakordselt kasutust aga 18.-19. sajandil, kui sinna rajati Tallinna lahe kaitseks rannapatarei. Krimmi sõja ajal (1853–1856) paigutati sinna ka uudsed süüterakettrelvad. 19. sajandi lõpus hakkas piirkond seoses Tallinna industrialiseerumisega järk-järgult linnastuma. 20. sajandi alguses rajati Hundipeale Vene Keisririigi algatatud Peeter Suure sadama projektiga hooldelaevastiku sadam.
Tänapäeva Hundipea linnaku projekti kuulub ka Paljassaare sadam. 1950. aastatel sai selgeks, et NSVL vajab uut tööstust, mis on võimeline haldama merekalapüüki. Paljassaare poolsaarele asuti 1960. aastatel ehitama uut sadamat, mis oleks võimeline vastu võtma ning hoiustama suures mahus ookeanilaevastiku püütud meresaadusi. Kalasadama põhikompleksi ehitus lõpetati 1969. aastal. Valmis 1,5 kilomeetrit sadamakaid, 13 000-tonnise mahuga külmhoone, laevaremonditsehhid, haruraudtee, naftabaas ning seati üles võimsad portaalkraanad. 1970. aastal asutati sadama haldamiseks tootmiskoondis Ookean, milles töötas pea 10 000 inimest. Eesti taasiseseisvumise järel anti sadamavarad üle riigiaktsiaseltsile Tallinna Sadam, kes müüs nüüdse Hundipea linnaku territooriumi ja varad 2018. aastal maha.
Tulevane Hundipea kerkib järk-järgult aastakümnete jooksul tervikliku visiooni alusel. Tegu on kompaktse 15 minuti linna põhimõttega, mis hõlmab sidusat avalikku ruumi, kõnni- ja rattateede võrgustikku, efektiivset ühistranspordisüsteemi ning ka teenuste, töökohtade, kooli ja lasteaia olemasolu.
Pildi autor: Teet Koitjärv
Krulli kvartal
1865. aastal asutas vasksepp Franz Krull ettevõtte, mis tootis väikseid seadmeid suhkru-, piirituse- ja õllevabrikutele ning laboratooriumitele. Firma edulugu algas aga 1870. aastal pärast uue ökonoomse destilleerimisaparaadi leiutamist. 1899. aastal ostsid juba Franzi pojad krundi Kopli tänava ääres, kuhu ehitati 12 tootmishoonet, kontor ja elumaja. Laienenud tehase põhitoodangu moodustasid aurukatlad, puidutöötlemismasinad ja suuremahuline malmivalu. 1905. aastal asus ettevõte esimesena Vene impeeriumis tootma külmutusseadmeid. Sõdadevahelisel perioodil laiendati toodetavate kaupade valikut ka laiatarbekaupadele (ahjuuksed, pingid, hauaristid jne) ning alustati ka põllumajandusmasinate tootmist. Alates 1949. aastast hakkas ettevõte kandma Tallinna masinatehase nime. Nõukogude aja alguses toodeti valdavalt masinaid energiasektori tarbeks, nagu tsentrifugaalpumpasid ja naftapuurtorne, aga eritellimusel valmistati ka muud, näiteks ultrahelimasinaid Teaduste Akadeemiale. Alates 1963. aastast keskendus tehas õhkjahutite tootmisele. 1990. aastatel elas Tallinna masinatehas üle sügava langusperioodi ning hooned seisid suuresti kasutuseta.
Viimased aastad on piirkonda uue elu puhunud ning endiseid vabrikuhooneid on asutud ümber kavandama moodsaks elu- ja äripiirkonnaks. Erilist rõhku pannakse vana säilitamisele arhitektuuri ring- ja korduskasutamisega. Tööstuslik ajalugu on põnev pärand, mille üle saab uhke olla, mitte seda varjata. Krulli omapära on täielik autovabadus kvartali sees, mis lubab ehitada nii kortermajad kui ärihooned lähestikku ning annab elanikele ja töötajatele võimaluse jõuda kõigi teenusteni vähem kui viie minutiga.
Pildi autor: Varja Safonova
Kultuurikatel
Tallinna elektrijaama ehk praeguse Kultuurikatla hoone püstitati 1912. aastal endise kivisöest tehisgaasi tootnud tehase territooriumile. Suur katlasaal ehitati jaama laiendusena 1934. aastal ning võimas korsten, uus fassaad ja põlevkivi elevaatorihoone püstitati vahetult pärast Teist maailmasõda. Kompleks oli elektri- ja soojusjaamana kasutusel 1990. aastateni.
Tegutsemise lõpetanud ning tühjaks jäänud maja köitis aktivistide huvi, kes soovisid hoonest kujundada kultuurikeskuse. Avalikust algatusest alguse saanud ettevõtmisest kujunes ajapikku Tallinna linnavalitsuse juhitud projekt. Rohujuuretasandil arendati aga hoopiski elevaatorihoonet ja seal kõrval asuvat territooriumi, mille hõivasid 2006. aastal kunstiaktivistid, kujundades sellest Eesti kaasaegse kunsti muuseumi (EKKM).
Kultuurikatla restaureerimistööd lõppesid 2016. aastal, mille käigus kujundati vana tööstusobjekt kontorihooneks ja sündmusruumideks. Kultuurikatel on tänapäeval üks moodsamaid ja põnevamaid sündmuskeskuseid kogu regioonis, mis on võimeline võõrustama nii kõrgetasemelisi rahvusvahelisi riigipeade kohtumisi, kontserte kui ka muid suursündmuseid.
Vana elektrijaamaga on kurioosselt seotud ka Tallinna linnahall. Nimelt on see nõukogudeaegne modernistliku arhitektuuri pärl ehitatud "mere käest võidetud" maa-alale, mis tekkis tänu sellele, et elektrijaam ladustas algselt põlevkivituha jäätmed otse merre.
Pildi autor: Silver Gutmann
Lutheri kvartal
Kaupmees Georg Christian Lutheri perekond kujunes üheks mõjukamatest töösturitest Eestis. Kuigi algselt tegelesid Lutherid eri kaupade ekspordi ja impordiga, siis alates 1820. aastatest muutus järjest olulisemaks puidutööstus ning alates 1880. aastatest vineeritööstus.
1883. aastal asus ettevõte tootma auru jõul puusärke, kuid lülitus paari aastaga ümber auru jõul mööbli tootmisele, sest puusärkide masstootmist peeti ebasündsaks. Muutus osutus aga väga edukaks ning 20. sajandi alguseks oli ettevõte kasvanud Vene impeeriumi suurimaks ning üheks maailma suurimaks vineeri ja sellest valmistatud kaupade tootjaks. Sellest ajast pärineb ka Vana-Lõuna tänavaga piirnev vabriku tuumik, kuhu ehitati arhitektuurselt muljetavaldavad tööliste klubihoone, masinahall, Lõuna-vabriku hoone ning meistrite elamud. Erinevalt paljudest kohalikest tööstusharudest suutsid 1920. aastatel Lutherid edukalt oma toodangu Vene turult Euroopasse ümber suunata. Sõdadevahelisel ajal toodetud Lutheri mööbel on siiani hinnatud kõrge kvaliteedi ning esteetiliselt meeldiva funktsionalistliku ja art deco stiili tõttu.
1944. aasta märtsipommitamise ajal sai vabrik kõvasti kannatada. Mööbli tootmine lõpetati Eesti taasiseseisvumise järel majanduslike ümberkorralduste ja vananenud tehnoloogiate kasutuskõlbmatuse pärast.
Teise maailmasõja eel enam kui 170 000 ruutmeetril paiknenud vabriku territooriumil asub mitmeid väärtuslikke või arhitektuurselt põnevaid hooneid: juugendstiilis Lutheri villa ehk tänapäevane Tallinna perekonnaseisuameti maja, nõukogude aja pärandina modernistlik Ajakirjanike maja, 1960. aastatel rajatud Baltika õmblusvabrikus paiknevad ärid ja kontorid. Vanas vabriku tuumikus paikneb Soome arhitektuuribüroolt Gesellius, Lindgren ja Saarinen tellitud tööliste klubihoone, kus praegu asub kondiitriettevõte Pagaripoisid. Tuumikus paikneva masinahalli renoveeritud ruumides asub Äripäeva kontor ning selle kõrval on Lõuna-vabriku hoone, mis on muudetud elumajaks.
Pildi autor: Kärt Kaljuvee
Noblessneri kvartal
Noblessneri kvartal on nime saanud 1912. aastal rajatud Peetri laevaehitustehase kahe suurinvestori, Ludvig Emmanuel Nobeli (Alfred Nobeli vennapoeg) ning Arthur Lessneri järgi. Tööstuse käimasaamise au kuulub aga ärimees ja aferist Mihhail Plotnikovile, kes tagas tutvuste kaudu tehasele allveelaevade tellimused veel enne, kui ükski tootmishoone oli nurgakivi saanud. Kokku tehti tööd 12 allveelaeva ehitamisel, täies ulatuses valmis siin neist 5: Jaaguar, Kuuguar, Panter, Tiiger ja Gepard.
1917.–1920. aastate revolutsioonisündmuste ning Vabadussõja järel kadus vajadus suure sõjalaevastiku loomiseks ning vabrikuhooneid kasutati lisaks laevade ehitamisele ja remontimisele paljude eri tööstusharude jaoks alates sukkade tootmisest kuni lennuki prototüüpide valmistamiseni. Suuremahuline laevaehitus ja -remont taastati Teise maailmasõja järel, kui siin tegutses NSVLi sõjamerelaevastiku Tallinna meretehas, mis oli sõjaväe objektile omaselt salastatud ning avalikkusele suletud.
1990. aastatel hakkas laevaehitus ebasoodsa majanduskliima tõttu taas soikuma ning 2001. aastal omandas kompleksi BLRT Grupp, kes koos Merko Ehitusega asus seda muutma moodsaks äri- ja elukvartaliks. Tänapäeval on Noblessneri kvartal hinnatud elukoht ning vaba aja veetmise paik, mida iseloomustab väärtusliku ajaloopärandi ning uuendusmeelse arhitektuuri harmoonia. Vanades tootmishoonetes tegutsevad tänapäeval näiteks Kai kunstikeskus, Proto avastustehas, Põhjala pruulikoda, teknoklubi Hall, Iglupark, mitmed galeriid, restoranid ja muud ärid. Laevakaisid kasutab uus jahisadam.
Pildi autor: Rasmus Jurkatam / Vist Tallinn
Avasta Noblessneri kvartalit
Põhjala tehas
1924. aastal alustas tööd insener Harry Feldmanni eestvedamisel asutatud Eesti Kummitööstus OÜ, mis võttis 1930. aastal nimeks Põhjala. 1932. aastal kolis Põhjala oma tööstuse Vene-Balti laevatehase ruumidest endise Bekkeri tehase tootmishoonetesse Ankru ja Marati tänava vahel, kus tegutseti tehase sulgemiseni 1998. aastal. Teise maailmasõja eel tegutses ettevõte suuresti perefirmana, sest enamik aktsionäre oli direktor Harry Feldmanni sugulased. Tehas tootis palju erinevaid kummist tarbeesemeid: lutte, jalanõusid, sporditarbeid, voolikuid, vihmamantleid jne. 1939. aastal ületas tehase töötajate arv 300 inimese piiri.
Nõukogude võimu saabudes tehas natsionaliseeriti ning esialgu peeti plaane tootmise Tartusse kolimiseks, kuid Natsi-Saksa sissetung katkestas selle plaani. Sõja järel alustati tootmist taas Tallinnas, sest tehase hooned ja sisseseade jäid sõjast puutumata. Tehase tippajaks võib pidada 1970. aastaid, kui töötajate arv ületas 700 piiri ning ehitati uus betoonist mitmekorruseline administratiivhoone ning tootmishoone.
Põhjala tehas tegutseb tänapäeval kultuuri- ja kogukonnakeskusena. Seal on endale koha leidnud mitmed populaarsed kohvikud ja restoranid, galeriid ja teater, erinevad ärid, kontorid ja korterid, aga ka kunstnike, disainerite ja muusikute stuudiod. Oskuslikult on ühendatud sajandivanune tööstusarhitektuur, nõukogude modernism, moodne elamuarhitektuur ja avaliku ruumi disain ning kogukondliku ühisloomena valminud disaini- ja aiandusprojektid. Erinevate poliitiliste, majanduslikke ja maailmavaateliste põhimõtete kontrasti on Põhjala tegevuse algusest saatnud tagasihoidlik kolme kuusega logo.
Põhjala paneb suurt rõhku kogukondlikule ühisloomele ning aktiivsete inimeste algatatud unikaalsetele kultuuriprojektidele, mis rikastavad Põhja-Tallinna elu.
Pildi autor: Rasmus Jurkatam / Visit Tallinn
Avasta Põhjala tehast
Rotermanni kvartal
1829. aastal asutas Christian Abraham Rotermann firma, mis tegeles eri kaupade vahendamise ja hoiustamisega. Sajandi keskpaigast alates koondus ettevõte tänapäevase Rotermanni kvartali territooriumile, kus hakati tootma teraviljasaadustest valmistatud kaupu alates piiritusest ja lõpetades makaronidega. Esimese maailmasõja eel laiendas ettevõte hoogsalt oma tootmisvõimekust ning rajas mitmeid uusi hooneid. 1920. aastate majanduslike ümberkorralduste käigus muutus ka toodetud kaupade valik. Kvartalis asuti tootma nii tekstiili kui portselani, kuid sinna rajati näiteks ka eesti esimene autode müügiesindus.
Nagu mitmed muudki tööstushooned, sai kvartal 1944. aasta märtsipommitamises kahjustada. Nõukogude perioodil tegutses territooriumil Viktor Kingissepa nimeline teraviljakombinaat. Tööstuse vaibumisega kesklinnas hakati piirkonnale uut funktsiooni otsima juba 1960.–1970. aastatel. Kvartal oli määratud lammutamisele ning sinna planeeriti uhke bulvar. 1980. aastal valmis kvartali territooriumil Tallinna peapostkontori hoone. Aasta varem jäädvustas Rotermanni lagunenud hooned Andrei Tarkovski oma maailmakuulsas filmis "Stalker".
Kuigi tööstushooned plaaniti säilitada ka juba 1984. aasta generaalplaanis, siis tõeliselt uue elu puhus piirkonnale sisse 2001. aastal miljööväärtuslikuks alaks kuulutamine. Juba 2007. aastaks olid lõppenud esimesed renoveerimisprojektid ning valminud esimesed uued hooned. Pea 20 aastat hiljem on räämas tööstuspiirkonnast saanud aktiivsusest pakatav linnasüda, kus saab kogeda ja vaadata nii sajanditagust kui uusimat arhitektuuri ning nende kahe nutikat kooslust.
Erilist märkimist väärivad Rotermanni viljaelevaator, laudsepatöökoda, jahuladu, uued linnamajad ning Rotermanni soolaladu, kus tegutseb Eesti arhitektuurimuuseum.
Pildi autor: Rasmus Jurkatam
Avasta Rotermanni kvartalit
Telliskivi
Telliskivi ajalugu algab 1870. aastal, kui Tallinn ja Peterburi ühendati raudteega. Balti jaama vahetusse lähedusse asutati ettevõte nimega Balti Raudtee Peatehased, mis teenindas ronge ning raudteeliine. Eesti iseseisvumise järel riigistati nii raudtee kui seda teenindav tehas. Sel ajal toodeti siin nii sisepõlemismootor- kui elektrimootorvaguneid, samuti rööbasomnibusse kitsasrööpalistele raudteedele ning trammivaguneid. 1902.–1903. aastal töötas tehases tulevane NSVLi nominaalne riigipea Mihhail Kalinin, kelle nime kandis tehas terve nõukogude aja. 1958. aastal muutis tehas oma funktsiooni ning liikus elektrotehnika tootmise valdkonda. Tehas tootis jõumuundureid, jõutransformaatoreid ning kõrgepinge elektriseadmeid. 1970. aastatel osales Kalinini-nimeline tehas muu hulgas esimese kuukulguri Lunakhodi tootmisel. 1994. aastal moodustati ettevõttest RAS Estel, kes kolis territooriumilt uue aastatuhande alguseks välja.
Alates 2007. aastast on territooriumil tegutsenud Telliskivi loomelinnak, mis on üks olulisemaid Tallinna loometööstuse keskuseid ning vaba aja veetmise paiku. Enamik hooneid Telliskivis on ehitatud 1950.–1980. aastatel, kuid säilinud on ka mitmed 19. sajandi tööstuspärandi näited. Viimase kümne aasta jooksul on piirkonda täiendatud mitmete uute majadega ning uue kinnitatud detailplaneeringu järgi ehitavad arendajad territooriumi lähitulevikus veelgi tihedamaks, sealhulgas on sinna planeeritud kõrghooned.
Telliskivis töötavad paljud restoranid, mis pakuvad roogasid kogu maailmast, käib aktiivne ööelu. Samuti paiknevad seal mitmed kontserdisaalid, galeriid ja muuseumid, näiteks Fotografiska.
Pildi autor: Kaupo Kalda
Avasta Telliskivi loomelinnakut
Volta kvartal
Esimese elektrilise patarei leiutaja Alessandro Volta auks nimetatud tehas alustas Kalamajas tööd 1900. aastal. Vene impeeriumi ning kohalikku turgu teenindav Volta tehas varustati moodsa Saksa seadmestikuga ning sellega algas uus elektrifitseeritud etapp Eesti tööstusloos. 1910. aastatel hakkas tehas täitma tellimusi Vene impeeriumi sõjamasinale. Samuti alustas Volta elektrilaternate tootmist, mis hakkasid järk-järgult asendama tänavatel gaasivalgusteid.
1917. aastal evakueeriti vabriku sisseseade pealetungivate sakslaste eest Venemaale, mistõttu seisis vabrik järgnevad 5 aastat tühjana. Sõdadevahelisel perioodil jätkas tehas elektriseadmete valmistamist, kuid osa tootmisruume anti üürile, sealhulgas šokolaadi ning parfümeeria tootjatele.
1941. aastal evakueeriti vabriku sisseseade taas, kuid suur osa sellest lasti Soome lahel koos transportlaevadega põhja. Teise maailmasõja järel taastati tootmine Saksa "trofeeseadmetega" ning igal uuel kümnendil laiendati tootmist ning ehitati uusi tehasehooneid. Nõukogude ajal valmistati Voltas elektrimootoreid ja -radiaatoreid, vahvli- ja triikraudu ning muid elektriseadmeid.
Taasiseseisvumise järel lõpetati järk-järgult tootmine ning tehas suleti. Viimase 10 aasta jooksul on vana tehaseterritoorium arendatud moodsaks elu- ja äripiirkonnaks.
Pildi autor: Kaupo Kalda / Visit Tallinn
Loe rohkem
Viimati uuendatud
01.12.2025