Mis Eestist kuulub UNESCO pärandisse?

Eestist kuulub UNESCO võrgustikesse ja pärandinimekirjadesse mitmeid linnu, paiku ja kultuurinähtusi. 

UNESCO (United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization) on ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon. See loodi ülemaailmseks koostööks teaduse, hariduse, kultuuri, keskkonnakaitse ja inimõiguste vallas.

Eesti kultuuri aarded on äramärkimist leidnud mitmes UNESCO nimekirjas, mis jagunevad teemade kaupa:

• maailmapärandi nimekiri
• maailma mälu register
• vaimse kultuuripärandi nimekiri
• biosfääri alad
• loovlinnad Eestis

Maailmapärandi nimekiri

Maailmapärandi nimekirja kuuluvad paigad jutustavad unikaalsel viisil maa ja inimese ajalugu. Need on loodus- või kultuurimälestised, millel on erakordne ülemaailmne väärtus. Eestis on kaks maailmapärandi paika: Tallinna vanalinn ja Struve geodeetiline kaar.

Maailmapärandi nimekirja kuulumine tähendab rahvusvahelise tunnustuse kõrval ka kogu maailma ees vabatahtlikult võetud kohustust selle paiga väärtusi hoida ja tulevastele põlvedele edasi anda. 

Vaata meie lehelt lähemalt, kus UNESCOga seotud paigad asuvad.

Tallinna vanalinn

Tallinna vanalinn kuulub alates 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja. Selle eriline väärtus on hästi säilinud keskaegne atmosfäär, seda nii munakivisillutiste kui ka arhitektuuri poolest. Paljudest teistest Euroopa linnadest on see kadunud. Äramärkimist väärib asjaolu, et meie terviklikult säilinud linnasüdames on alles 14. ja 15. sajandi olulised esindus- ja sakraalhooned, kaupmeeste elumajad aitade ja ladudega.

Struve geodeetiline kaar

2005. aastal lisati UNESCO maailmapärandi nimekirja aastatel 1816–1855 Tartu Ülikooli astronoomi Friedrich Georg Wilhelm Struve juhendamisel mõõdetud kaar, mille eesmärk oli määrata kindlaks Maa kuju ja suurus. See on 2820 kilomeetri pikkune meridiaanilõik, mis ulatub Põhja-Norrast Musta mereni, läbides kümmet riiki: Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina. Algsetest mõõtmispunktidest on maailmapärandi nimekirja kantud 34, millest kolm on Eestis – Tartu Tähetorn ning punktid Võiveres ja Simunas.

Maailma mälu register

UNESCO maailma mälu programm loodi 1992. aastal eesmärgiga kaitsta dokumendipärandit ja inimkonna ajaloolist mälu. See programm on oluline abivahend väärtuslike arhiivimaterjalide ja raamatukogudes paiknevate kollektsioonide säilitamiseks kogu maailmas. Programmi üheks eesmärgiks on tagada neile võimalikult laialdane ligipääs, muu hulgas digitaliseerimise teel. Dokumendipärandit võib pidada inimkonna ajalooliseks mäluks, mis peegeldab inimühiskonna vaimsuse, avastuste ja saavutuste arengut.

Hansa Liidu ajaloo dokumendid

13–17. sajandil tegutsenud Läänemere-äärsete kaubalinnade ühenduse ajalugu mitmekesiselt kajastavad dokumendid kanti maailma mälu registrisse Saksamaa, Belgia, Läti, Poola, Taani ja Eesti arhiivide koostöös. Eestit esindavad kaupmees Hildebrand Veckinchusenile adresseeritud kirjad ja tema arveraamatud 15. sajandist, mida säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis. 

Veckinchusen kauples Flandriast üle Lübecki ja Baltikumi kuni Novgorodini, tal oli ärisidemeid ka Lõuna-Saksamaa ja Veneetsiaga, samuti Prantsusmaal ja Londonis. Ta müüs itta kalevit, soola ja vürtse, saades vastu karusnahku ja vaha. Dokumendid kajastavad isiklikel kontaktidel ja tema moodustatud kaubaühingutel baseerunud hansakaubanduse toimimist. Ühtlasi peegeldavad need seda, kuidas paisuva ja üha enam kaugemale ulatuva äriga kaasnesid suured riskid, mis lõpuks viisid Veckinchuseni pankrotistumiseni.

Balti kett

Maailmas suurt tähelepanu saanud iseseisvusnõudluse demonstratsioon ehk Balti kett toimus Eestis, Lätis ja Leedus 23. augustil 1989. Meeleavalduse ajal võttis umbes kaks miljonit inimest üksteisel käest kinni ja moodustas 600-kilomeetrise inimketi, mis ulatus üle kolme Balti riigi Vilniusest Tallinnani. Lõuna-Eestis Lilli külas asub Balti keti mälestusmärk.

Balti keti dokumendipärand kanti maailma mälu registrisse 2009. aasta juulis. Mahukas dokumendipärand koosneb selle ajaloolise sündmusega seotud eripalgelistest dokumentidest. 

Vaimse kultuuripärandi nimekiri

Vaimset kultuuripärandit nimetatakse tihti ka elavaks pärandiks, kuna tegu on kommete, tavade, teadmiste ja oskustega, millel on oluline koht tänapäeva inimeste elus ja mis annavad tunnistust seotusest eelmiste põlvkondadega. Olgu tegu siis seto leelo, hiiu huumori või suitsusaunas käimisega, need kultuurinähtused muutuvad koos aja ja oludega, ning just nii püsivad need tänapäeva inimeste jaoks tähenduslike ja väärtuslikena.

Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab eelkõige selle elujõulisuse tagamist – väärtustamist ja püsimist elavas kasutuses.

Suitsusaunatraditsioon Võrumaal

Kes siis ei teaks, et suitsusaunal on meie kultuuris kaugeleulatuvad juured. Saun polnud vanade eestlaste jaoks ainult pesemise koht – see oli paik, kus võeti vastu sünnitusi, pesti surnuid, koguneti tähtsateks aruteludeks ja suheldi ka esivanemate hingedega. Oluline osa suitsusauna traditsioonist oli kasetohust saunakingade sidumine ja ka näiteks saunas liha suitsetamine.

Nagu nimigi ütleb, mängib selle sauna puhul olulist rolli suits, seega pole neil hoonetel korstent – suurem osa suitsust väljutatakse enne lavale minekut akende ja uste kaudu. Kuumad kivid hoiavad sauna mitu tundi soojas ja nagu ikka, tuleb neile visata mõnusasti vett, et tekiks aur. Sauna ei mindud kunagi vihata – see aitas stimuleerida vereringet, kooris surnud naharakke ja hoidis noorena.

Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägid võrukesed 10 aastat vaeva. Eda Veeroja, üks suitsusauna traditsiooni elushoidmise, tutvustamise ja viljelemise eestvedaja toimetab täna täna Mooska turismitalus, kuhu ootab kõiki huvilisi suitsusauna traditsioonidest osa saama. Suitsusaunasid on Eestis muidugi mitmeid. Leia endale sobiv.

Kihnu kultuuriruum

Kihnu kultuuriruum on samuti UNESCO vaimse pärandi nimekirjas. Rohkem kui 600 aastat on see iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar elanud omalaadses rütmis ja vaimus. Mehed on suurema osa ajast veetnud merel, naised on enda kanda võtnud ülejäänud elu korraldamise. Just Kihnu naised on need, kellest on saanud kultuuripärandi kaitsjad ja edasikandjad. Ka tänapäeval järgivad saare elanikud paljuski esivanemate traditsioone, näiteks kolm päeva kestev pulmapidu, kindlate mustritega rahvarõivad, jaanipäevakombed jpm.

Seto leelo

2009. aastal kandis UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja seto leelo ehk seto traditsioonilise mitmehäälse laulukultuuri. Setode jaoks on laulmine loomulik ja igapäevane tegevus, mille abil antakse edasi mõtteid, väljendatakse tundeid ja hoitakse elus mälestusi. Setomaa laulutraditsiooni hoiavad elus nii vanem kui ka noorem põlvkond. Ajaloo kuulsaimad lauljad teadsid peast kuni 20 000 salmi ja neid kutsuti lauluemadeks.

Laulu- ja tantsupidude traditsioon

UNESCO vaimse pärandi nimekirjas on koos Läti ja Leeduga esitatud laulu- ja tantsupidude traditsioon. Esimene laulupidu toimus Eestis 1869. aastal ja on sellest ajast kindlate ajavahemike tagant alati toimunud. Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ligi poolteise sajandi vältel toimunud ühislaulmised on muusikakultuuri arengut oluliselt mõjutanud.

Laulu- ja tantsupidu ei ole pelgalt üks suvine suursündmus, mis kümne aasta jooksul neljal korral Tallinnas aset leiab, vaid see on meie olemise viis, mis aitab meil iseennast paremini mõista ning kannab endas kõiki neid olulisi väärtusi, mida rahvana tähtsaks peame – armastust oma maa, keele, kultuuri ja kommete vastu. See on tähtpäev, mis toob eestlased üle maailma kokku, et tähistada meie riiki ja kultuuri.

Laulupidu on 1869. aastast, kui Tartus toimus Johann Voldemar Jannseni eestvedamisel esimene pidu, pidevalt kasvanud ja ajaga ühte sammu astunud. Esimesel laulupeol osalesid ainult meeskoorid ja puhkpilliorkestrid kokku tuhande esinejaga.

Ajapikku lisandusid sega-, laste-, nais- ja poistekoorid, harrastussümfoonikud ja mudilaskoorid. Pidu kolis Tallinnasse, kus 1934. aastal toimus ka esimene tantsupidu. 1947. aastast alates on laulu- ja tantsupidusid enamasti üheskoos peetud. 

Ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine Soomaal

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti 2021. aasta lõpus Soomaa uhkus, ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine.

Soomaa rahvuspargi esindajad ütlevad haabja kohta nii: "Puutüvest õõnestatud paat on üks vanemaid veesõidukeid maailmas. Jämedamad puud, millest küllap ka Soomaa jõekallaste elanikud võisid oma esimesed paadid meisterdada, tekkisidki esmalt ca 6000 aasta eest, atlantilisel kliimaperioodil. Ühest puust paate valmistavad ja kasutavad tänase päevani paljud põlisrahvad kõigil kontinentidel, piirkondades, kus kasvab piisavalt jämedaid puid. Lisaks eestlastele on ühepuupaate siiani kasutusel mitmetel soome-ugri rahvastel: hantidel, mansidel, komidel, udmurtidel, maridel, karjalastel, vepslastel. Lootsikuehituse keskseks tegevuseks on külgede laialipainutamine ehk laotamine. Soojuse ja niiskuse koosmõjul, ehk tule ja veega ning puuokste abil painutatakse lootsiku toorik umbes poole laiemaks. Nii suurendatakse paadi mahtuvust, stabiilsust ning manööverdus- ja kandevõimet.

Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on ühepuulootsik tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. Nii on ühepuulootsik Soomaa rahvuspargi sümboliks. Kuna siinne asustus on paiknenud ikka jõgede ääres ning lihtsaim ja varasemalt ka pigem ainus viis liikuma pääsemiseks oligi mööda jõge, siis ongi lootsiku ehk haabja olemasolu üks siin elamise eeldusi. Lootsiku valmistamine ja kasutamine on kohalike seas vahepeal natukene unustuse hõlma vajunud ning asendunud pigem laudpaatide või kanuudega, aga praeguste lootsikumeistrite aktiivsus ja UNESCOsse pürgimise projekt on ka kogukonna oma kultuurile teise pilguga vaatama pannud."

Mulgi puder

Mulgi puder – traditsiooniline lisanditega kartuli-tangupuder, mis on pärit Lõuna-Eestist Mulgimaalt ja saanud ka piirkonna järgi nime – lisati UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja 2024. aasta lõpus.

19. sajandi viimaseks veerandiks oli Mulgi pudru valmistamise komme levinud laialdasemalt üle kogu Eesti.

Algupärasel retseptil põhineva pudru tegemiseks kasutatakse vaid kodumaist toorainet. Pudru valmistamise ja söömise traditsiooni antakse edasi peamiselt põlvest põlve, kuid lisaks on Mulgi pudru õpituba lahutamatu osa mulgi keele õpetusest koolides ja huviringides ning igapäevane söök piirkonna asutustes ja rahvaüritustel.

Mulgi Kultuuri Instituut koostöös Eesti Rahva Muuseumi Heimtali filiaaliga Mulgimaal korraldas ka veebipõhise Mulgi pudru lugude korje ja küsimustiku, mille eesmärk oli koguda kokku inimeste kogemused ja perekondlikud traditsioonid Mulgi pudru valmistamisel ja söömisel ning saada ülevaade traditsiooni levikust tänapäeval. 

Küsimuste tulemustest tuli välja, et kuigi kõige enam tuntakse seda toitu nimega Mulgi puder, siis on pudrul mitmeid nimetusi, mida erinevates Mulgimaa piirkondades kasutatakse. Olenevalt piirkonnast tuntakse seda kui kärutädi puder, kartuli-tangupuder, taivere puder, segapuder, talumehepuder, poolvillane puder, Läti puder, kärumehe puder, pakspuder jne. Pudru valmistamise komponendid on hoolimata nimetustest kõikjal samad. 

Biosfääri alad

Biosfääriala on rahvusvahelise tähtsusega piirkond, mis on saanud UNESCO programmi "Inimene ja biosfäär" tunnustuse kui ala, kus loodus, kultuur ja rohemajandus üksteist edukalt toetavad. UNESCO programmiala kaitseb bioloogilist mitmekesisust, tagab kestliku majandamise ja inimarengu ning toetab keskkonnaharidust, uurimistööd ja seiret.

Lääne-Eesti saared

Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO biosfäärialade võrgustikku. Saarte ainulaadne puhas keskkond ja bioloogiline mitmekesisus on säilinud tänu kohalike elanike loodusega kooskõlas olevale eluviisile. Programmiala üldpindalaga 1 560 078 ha paikneb kolmes maakonnas – Hiiumaal, Läänemaal ja Saaremaal.

Lääne-Eesti saartel on säilinud kestliku looduskasutuse pärandkultuuri, sellega seotud külamaastikke ja pärandkooslusi rohkem kui mitmel pool mujal Eestis. Tuleviku majandusarengu väljavaadetes on olulisel kohal kohalikud loodusvarad – mets, meri, ravimuda, puhas keskkond jm, mida tuleb kasutada vastutustundlikult ja jätkusuutlikult. 

Loovlinnad Eestis

"Loovlinnad" on UNESCO programm, mis tunnustab linnu nende võimekuse eest kasutada kultuuri ja loovust kestliku arengu edendamiseks ning kogukondade kaasamiseks kultuuriellu, et parandada elukvaliteeti ja edendada kultuuridevahelist dialoogi.

Kuulumine loovlinnade võrgustikku loob linnale võimaluse tõsta esile oma linna kultuurilist väärtust, tähtsustada loovuse rolli linna sotsiaalses ja majanduslikus arengus, vahetada kogemusi teiste loovlinnadega, edendada innovatsiooni, soodustada kultuurilise väärtusega kaupade levikut kohalikel ja rahvusvahelistel turgudel. Võrgustikku kuuluva linna staatus on alatine ning see vajab pidevat toetust nii kodanikuühiskonnalt, kohalikult omavalitsuselt kui ka valitsuselt.

Tartu kui kirjanduslinn

Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartu kirjanduselu on mitmekesine ja energiline ning kirjanduslinna, mis on pigem võimalus ja inspiratsiooniallikas kui tiitel, panustavad kõik siinsed loojad, lugejad ja korraldajad. Eesmärk on inimeste lugemisharjumuste süvendamine, kaasaaitamine loovkirjutamise, kirjanduse ja tõlketegevuse arengule, loomevabaduse kaitsmine ja kirjanduse mitmekesisuse toetamine. Vaata ka Tartu kirjanduslikku kaarti!

Viljandi kui käsitöö- ja rahvakunsti linn

Alates 2019. aastast on Lõuna-Eestis asuv Viljandi linn osa UNESCO loovlinnade võrgustikust käsitöö ja rahvakunsti valdkonnas (Creative City of Crafts and Folk Arts). Viljandis on mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi ning see on oluline käsitöö ja rahvakunsti keskus Eestis. Viljandis korraldatakse igal aastal suurt rahvamuusikafestivali Viljandi Pärimusmuusika Festival ning Viljandi Pärimusmuusika Aidas toimub aastaringselt palju üritusi.

UNESCO loovlinnaks olemine võimaldab näidata laiemale avalikkusele Viljandi pärandis peituvaid väärtusi ja tutvustada viise, kuidas need saaks aidata kaasa igapäevase elu rikastamisele nii kultuurilises, sotsiaalses kui majanduslikus vaates.

Tallinn kui muusikalinn

Tallinn kuulub alates 2021. aastast UNESCO loovlinnade võrgustikku ja kannab muusikalinna tiitlit. See polegi suurem üllatus, sest pealinnas on muusika mänginud väga suurt rolli, seda nii laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude traditsiooni, maailmatasemel dirigentide ja heliloojate kuni muusikahariduse ja -festivalideni välja.

Muusikal on Tallinnas mitu nägu. Tallinna teevad loominguliselt inspireerivaks ajaloolised orelid moodsa eksperimentaalse elektroonilise muusika kõrval või džäss ooperi kõrval. Tallinn on olnud tunnistajaks mitme omanäolise muusikastiili esile kerkimisele – nii maailma enimmängitud elusoleva helilooja Arvo Pärdi isikupärasele tintinnabulile kui ka tänu helilooja Veljo Tormisele Tallinnast alguse saanud regilaulurenessansile.