Abruka
Abruka saare lummavad merevaated, ürgse ilmega liigirikas laialehine mets ja rahulik saarekultuur sobivad hästi vaikust ihkavale puhkajale.
„Tule saarele sa, tule saarele sa!“
Kas teadsid, et need lauluread on tegelikult Abruka valss? Algupäraselt olnud isegi sõna „saarele“ asemel „Abruka“.
8,8 ruutkilomeetri suurune Abruka saar asub Riia lahes Saaremaa lõunakülje lähistel. Abruka ümber paikneb veel 16 väiksemat saart ja laidu, mis on koduks paljudele merelindudele. Püsielanikke on tänaseks Abrukale jäänud alla 20.
Abrukalt on pärit ja seal on suvitanud palju kirjanikke. Rahva hulgas on levinud ütlus, et kui Abrukal sulle üldse keegi vastu tuleb, on see kas kalur või kirjanik.
Ajaloost on teada, et Abruka kuulus Lääne-Eesti piiskopkonnale, kes kasutas keskajal saart hobuste karjatamiseks. Hobuseid viidi saarele suurte paatidega, kohapeale oli ehitatud paar onni järelevaatajatele.
Kui Abrukal juba paikne asustus tekkis, hangiti elatist heinateo ja heinamüügiga. Kuressaare ümbruses nimelt polnud heinamaid, sest ümberkaudsed mõisad olid kõik ära krabanud. Abruka mehed tegid heina ja müüsid linna, talvel jääga veeti heinakoormaid üle.
Kuressaare pidas Abrukat oma abimajandiks. Siit saadi võid, kala ja heina. Ka oli hinnas Abruka naiste küpsetatud leib just oma magushapu maitse poolest, kusjuures igal perenaisel oli leiva tegemiseks oma väike nipp. Leiva omaduste järgi võis isegi ära öelda, missuguses talus leib on küpsetatud.
Veel oli Kuressaare peal väga tuntud Abruka või. Seda saadeti Abrukast linna veel 1960ndatel-70ndatelgi.
Allikas: Rivo Veber
Abruka kuulub linnu- ja loodusalana Natura 2000 võrgustikku
Abruka mets on tervikuna 2007. aastast looduskaitse alla võetud.
Saarel kasvab ürgilmeline, lopsakas ja liigirohke laialehine mets, millele annavad salapära harulised ja mühklikud pärnad. Üle 200 aasta vanune pärnamets saarel on ka maailma liigirikkaim, kui arvestada seeneniidistikku. Jaheda salumetsa taimestikule lisavad põnevust sõnajalad – võimsad kilpjalad – ning juunis-juulis õitsevad kollased iirised. Levinud on ka metsõunapuud ja pähklipuud. Tõeline pärl on Abruka orhideehuvilise jaoks: siinsetel ranna- ja puisniitudel kasvab kümmekond liiki kaitsealuseid orhideesid.
Lisaks ürgsele metsale ootavad külalist lummavad merevaated. Ette võiks võtta ka linnuvaatlusretke: saare vaatetornist saab jälgida veelindude ja merikotka tegemisi, samuti lindude rännet sügisel ja kevadel.
Loomadest võid Abruka metsades kohata kitsi, põtru ja hirvi.
Allikas: Rivo Veber
Päris kindlasti satud Abrukal kokku šoti mägiveistega, kes saare rannikualasid hooldavad.
Abrukal on oma osa Eesti tuletornide ehitamise ajaloos
1845. aastal avati Peterburi ja Riia vahel aurulaeva liin ning siinses kariderohkes meres oli vaja tagada laevade navigatsiooniturvalisus. Nii ehitati 1897. aastal Abrukale puittuletornid.
Eesti vabariigi ajal hakati neid uuendama ja nii kuulutati Abruka ülemise tuletorni projektile välja üleriiklik konkurss. Selle võitis tollase Tallinna Tehnikumi õppejõud insener F. Adolf, kelle projekti järgi püstitati 1931. aastal Abrukale kahemeetrise läbimõõduga ja 36 meetri kõrguse raudkonstruktsiooniga tuletorn.
Allikas: Tero Koski
Abruka pakub põnevaid tegevusi
Reisimine Abrukale
Abrukale saab Saaremaalt Kuressaare lähedal asuvast Roomassaare sadamast, kust on saarele ainult 5 kilomeetrit – paras maa nii suviseks süstaretkeks kui ka talviseks jalgsimatkaks jääl. Kevadest sügiseni ehk jäävabal ajal on Kuressaare ja Abruka vahel ka regulaarne paadiühendus.
Samuti on Abruka hea peatuspaik meritsi matkajatele: korralik sadam sobib nii kaatri kui ka jahiga reisijale.
Suvehooajal toimib koostöös Saaremaa vallaga Abrukale ka turismiliin 1926. aastast pärit Eesti ajaloolise purjelaevaga Hoppet otse Kuressaare kesklinnast, linnuse kõrvalt.
Allikas: Fredrik Bärlund
Viimati uuendatud
15.07.2024