Naljakad asjad, mida välismaalased eestlaste puhul tähele on pannud

"Kas nad tõesti söövad seda ollust? Miks nad niimoodi puhkavad? Miks nad sinna metsa kogu aeg lähevad? Jne".

Eks otsusta ise, kas need on eestlaste veidrused või vastuvaidlematult õiged elamise viisid.

- Meie kohta käivad kõlakad, et oleme puukallistaja rahvas. Et kui ikka jämedat tamme või ilusat looduslikku paika kohtame, hakkame sealt kohe energiat ammutama. Samuti peame metsa pühaks paigaks. Huvitav tähelepanek on ka see, et kui lapsed kodus lärmavad, siis ütleme, et ärge karjuga, ega te metsas pole. Aga metsa jõudes ütleme, et siin ei karjuta, ehmatame loomad ja linnud ära. Loodus on meile oluline ja loodame, et see nii ka jääb.

- Väikestes asulates ei lukusta inimesed oma koduuksi ja maapiirkondades pole taludel aadressi, vaid nimi (Näiteks Miku talu, Andre Farm jne). Siin pole rohkem kommentaare vaja – see on lihtsalt lahe.

- Eestlased on usuleigeim rahvas maailmas, kuid selle eest oleme vägevalt ebausklikud: eks see ole ikka hirmus küll, kui must kass üle tee läheb, siis tuleb kindla peale kolm korda üle õla sülitada või end keerutada. Ja kui sõbraga kõndides jääb elektripost teie vahele, tuleb pärast "Tere" öelda, muidu lähete tülli. Toas ei tohi vilistada, peeglit ei tohi katki kukutada jne. Aga miks me seda teeme? Eks ikka seepärast, et hea on enda õnnetuste eest vastutus mujale lükata ja loota, et väikeste "rituaalsete toimingutega" saame ma oma elu paremaks teha.

- Üks jaapanlane tahtis süüa esimest korda sülti ja pani selle mikrolaineahju. Selgus, et niimoodi saab hea raameni. Aga kui ta sai teada, et seda süüakse külmalt... milline arusaamatu ja õudne söök see siis talle tundus. Äkki peaks isegi selle raameni-nipi ära proovima!?!

- Terve maailm armastab rebitud liha. Aga eestlased? Pigem harva, sest see jääb hammaste vahele kinni ja on ebamugav närida. Ja saia/leiva kvaliteedi määrab meie jaoks muuhulgas selle pehmus, samal ajal kui muu maailm närib kõva koorikuga saiu ja peab seda delikatessiks. Eestlaste arvates on kõva koorik ebamugav, sest see lõhub suunurki ja teeb närimisest töö, mitte naudingu.

- Verivorstist pole vist pikalt vaja seletama hakata.

- Me armastame putrusid (kaerahelbe, manna, mitmevilja, riisihelbe jne). Mõnes keeles pole isegi sõna selle toidu nimetamiseks ja nad ei mõista, mis selle "olluse" võlu võiks olla?! Noh, kas tekkis pudru isu? Võiga soe kaerahelbepuder... nämm.

- Eestlased ja puhkus. Võib-olla on asi muutunud, aga veel mõni aeg tagasi tähendas puhkus meile seda, et oli vaja muru niita, remontima hakata, marju korjata, moosi keega, suurt puhastust teha jne. Ehk puhkus tähendab paljudele ikkagi seda, et on vaja mõnes teises vallas tööd rügada. Aga võibolla see ongi puhkus - aju puhkus kindlasti.

- Võime olla uhked, et meil on säilinud teatud talupojatarkused. Üks nendest on seotud beebide ja nende unega. Mis võiks olla magusam kui soojades riietes ja tekkides külma ilmaga õues tudumine. See turgutab laste tervist ja annab hea une. Välismaalastel on sellest tihtipeale väga raske aru saada, miks üks beebi vankriga talvel õue magama pannakse – nad tahaks kohe last päästma minna.

- Külma armastavad ka täiskasvanud. Taliujumine on meie multivitamiin, antidepressant ja vahva tegevus sõpruskondadele. Kogemus näitab, et need julged välismaalased, kes meid külastades selle triki ära teevad, on lausa ekstaasis – see on eneseületus, meeletu värskus ja rõõm.

- Ja muidugi ei saa üle ega ümber meie digisüsteemidest. Me ei kujutaks vist enam ettegi sellist elu, kus asju ei saa elektrooniliselt ajada – et tuleb minna kohale ja seista järjekorras jne. Huuh... lausa sellest mõtlemine tekitab hirmujudinad. Ülejäänud maailm püüab meile selles järgi jõuda, aga kuidagi aeglaselt läheb neil see asi.

Need olid vaid mõned aspektid, mida välismaalased meie riiki külastades ja kultuuriga tutvudes on tähele pannud ja esile tõstnud. Kui sulgi on vahva lugu rääkida, kirjuta meile Facebooki ja lisame selle siia juurde.