Ligipääsetav turism kõigile – müüt, kohustus või võimalus?
Ligipääsetavus tähendab erinevate objektide, teenuste ja info kättesaadavust ning mugavat kasutust kõigi jaoks, sõltumata inimeste eripärast
Ligipääsetavusest räägitakse aina enam ning seda muu hulgas turismiteenuste valguses. Ka Eesti pikaajaline turismistrateegia „Turismi pikk vaade 2035“ toob maailma trendidele tuginedes ligipääsetavuse välja ühe arendussuunana. Seega ei ole küsimus enam selles, kas ligipääsetavus on oluline, vaid selles, kuidas seda külastajat toetavalt ja ettevõtete jaoks tõhusalt tagada.
Laias laastus tähendab ligipääsetavus erinevate objektide, teenuste ja info kättesaadavust ning mugavat kasutust kõigi jaoks, sõltumata nende eripärast. Eestis on suurepäraseid ligipääsetavuse nõuetele vastavaid paiku ning turismiteenuseid, kuid võrreldes Lõuna- või Lääne-Euroopaga on pakkumine siiski lünklik. Olukord on parem suuremates linnades, eesotsas Tallinnaga. Ka mujal Eestis on mitmeid ligipääsetavaid võimalusi, kuid pakkumine ei kata sageli kogu külastajateekonda. Näiteks vastab turismiobjekt väga hästi erinevate külastaja vajadustele, kuid puudub elamuse kogemiseks vajalik ligipääsetav majutus, toitlustus, giiditeenus, transport – või vastupidi.
Tähtsust mõistetakse – lahendused ootavad elluviimist
Visit Estonia viis hiljuti läbi uuringu turismisektori meelestatusest ja vajadustest seoses ligipääsetavusega. Selgus, et kuigi tegu on enamiku vastajate jaoks olulise teemaga, pole paljud piiratud aja, raha ja inimjõu tõttu olukorra parandamiseks veel praktilisi samme astunud.
Üheks põhjuseks toodi välja ka teadmiste vähesust nii sihtrühmast kui võimalikest lahendustest. Selles osas tuleb appi sihtrühm ise – mitmed organisatsioonid (nt Eesti Puuetega Inimeste Koda, Ligipääsuke OÜ jt) loovad juhendmaterjale ja viivad läbi koolitusi ning nõustavad ettevõtteid, et aidata neil näha suurt pilti ja leida lahendusi, mis päriselt töötavad.
Kitsaskohtade tuvastamisel saavad teenusepakkujad ka ise üht-teist ära teha – jälgige külastajaid, märgake, kus jäädakse hätta, küsige tagasisidet, istuge ise ratastooli, pange silma- või kõrvaklapid ette ning tehke külastajateekond läbi. Need kogemused on silmi avavad ja mõistmist avardavad.
Vahel piisab vähesest
Muudatuste aluseks on soov midagi ära teha. Eestlased on alati olnud pealehakkajad ning ka ligipääsetavuse arendamisel on julge ja nutikas lähenemine pool võitu. Vahel ei ole väärtusliku külastuskogemuse loomiseks palju vaja. Kasutage suurt ja selget kirjastiili, kontrastsemaid värve, rohkem valgust, nihutage lauad üksteisest kaugemale, pange maha vaip tee tähistamiseks, vaadake rääkides inimese poole, minge kuulajatega tänavamürast eemale, käige matkatee enne läbi, leidmaks parim liikumisviis ja kohti pausideks, ärge lukustage invatualetti.
Aja- ja asjakohase info jagamine on üks võtmeteguritest, kuid paraku ka üks suuremaid probleeme. Juba see aitab erivajadusega külastajat, kui lisada veebilehel piltidele sisulisi kirjeldusi, jagada selget infot ruumi, vahendite, tegevuse ja piirangute kohta koos pildimaterjaliga. See annab külastajale võimalust hinnata pakkumise sobivust just temale.
Ka raha on siiski vaja
Ei saa eirata, et lisaks soovile on püsivate ja mõjusate muutuste saavutamiseks vaja ka raha. Selle tõi välja enamus uuringus osalenud ettevõtteid. Õigustatult tekib küsimus, kust võtta raha suurteks tervikarendusteks, kui „auke“, kuhu seda suunata, on oi kui palju. Kas appi peaks tulema riik või EL?
See aitaks protsessi kiirendada ja paremini suunata küll. Hetkel erasektorile ligipääsetavuse arendamiseks toetusmeetmeid ei ole. Samas arvestades eri- ja eristuvate vajadustega inimeste (nt eakad, ajutise vigastusega inimesed) arvu kasvu, ei ole see mõne aasta pärast ehk välistatud.
Ligipääsetav erivajadusega inimesele, ligipääsetav kõigile
Eri osapooltega vesteldes ja uuringutega tutvudes tekib paratamatult küsimus, kas ligipääsetavuse tagamiseks peab kõigepealt nõudlus märgatavalt kasvama, et motiveerida sektorit tegema vastavaid arendusi? Aga mis siis, kui piisav nõudlus on juba olemas, kuid seda lihtsalt ei märgata või alahinnatakse.
Sõltumata sellest, kas nõudlust hinnata kõrgemalt või madalamalt, on selge, et ligipääsetavust tagavad lahendused muudavad ka kõigi teiste kogemusi nauditavamaks, olgu selleks külastaja ratastooli, lapsevankri, raske kohvri või ajutise kipsiga, mis muudab liikumise keerulisemaks. Ühtviisi hindavad ligipääsetavaid lahendusi vaegnägijad ja eakad, kes ei näe lugeda hämaras koridoris tumedal taustal väikese kirjaga teksti. Piktogrammid aitavad peale intellektipuudega külastaja ka välismaalast, kes ei oska keelt, või last, kes ei oska veel lugeda. Erilahendused (heli, vibratsioon, valgus) ohuolukorrast teavitamiseks päästavad nii vaegkuulja ja -nägija kui kõrvaklappidega noore.
Hea meel on tõdeda, et hoiakud on muutumas. Lisaks uuringu tulemustele, mille kohaselt peab enamik vastanutest ligipääsetavust oluliseks, on mitmed sihtkohad, muuseumid, hotellid, spaad ja muud ettevõtted teinud juba ka märkimisväärseid arendusi. On rajatud nõuetele vastavaid kaldteid (mitte vaid kaks rööbast), madalamaid infolette, paigaldatud kombatavaid makette ja reljeefseid toanumbreid, silmusvõimendeid vaegkuuljatele, pakutakse ratastoolilaenutust ja kirjeldustõlget nägemispuudega inimestele. Tallinnas on loodud ligipääsetavuse infosüsteemi LIPS.
Usun siiralt, et see on alles algus ning vaatamata kõiksugu kriisidele, mis mõjutavad Eesti turismisektorit ning pidurdavad ligipääsetavuse arendamisega seonduvaid otsuseid, ei ole ligipääsetavus enam pelgalt moeasi või välisrahastusega kaasnev tüütu kohustus. See on kaalutletud otsus, mis loob uusi ärivõimalusi, tõstab külastajate rahulolu ning suurendab kliendi- ja tulubaasi, muutes ligipääsetavuse arendamiseks suunatud raha ja aja mitte kuluks, vaid investeeringuks.
Viimati uuendatud
25.09.2025