Läbi aastasadade on rukkileib saatnud Eestimaa inimest hällist kuni hauani. Vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie", viitab rukkileiva erilisele tähendusele eestlase hinges. Aegade jooksul kujunes leib kogu toidu võrdkujuks, sellega on seotud palju kombeid, uskumusi, vanasõnu, rituaale. See on olnud üheks kõige olulisemaks toiduks, kõiki teisi toite nimetati leivakõrvaseks.
Leib jõudis meie esivanemate lauale ränga töö ja vaevaga
Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas, laupäeviti, tehes ühekorraga valmis 6 - 10 pätsi, millest igaüks kaalus 2 - 5 kg.
Rukkileib on eestlasi toitnud kümme sajandit
Foto: Kaspar OrasmäeAlgselt kasutati leiva küpsetamisel odrajahu, hiljem võeti kasutusele rukkijahu, sest rukkitaigen hapnes hästi ja leib säilis kaua, samuti oli see toitvam. Musta leiva tumedus on alati näidanud tema kvaliteeti, sest kehvematel aegadel tuli kasutada erinevaid jahusid ja segada hulka ka aganaid.
Huvitavad uskumused leiva kohta
Leivaga on läbi ajaloo olnud seotud paljud uskumused ja kombed. Näiteks mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele pidi suud andma. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Kui leib pandi lauale lahtilõigatud otsaga ukse poole, oli hirm, et leib kaob majast ehk tuleb nälg. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leivanukkide (otsatükkide) söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Kas mõni nendest kommetest on seni mõnes peres kasutusel - oled äkki kuulnud?
Tänapäeva poeleivad on enamasti kõik viilutatud. Vanasti aga võis leiba lõigata ainult peremees, kusjuures sooja leiba ei tohtinud üldse lõigata, vaid seda pidi murdma. Õhtuti ei lõigatud tervet leivapätsi lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Mõnel pool oli komme, et leiva esimene või viimane viil hoiti jõuludeni alles, see pidavattooma maagilist abi ehk kindlustama head viljaõnne. Jõuludeks küpsetati tavaliselt aga seakujuline leib, mis kandis nime jõuluorikas ja see jäi lauale pühadeaja lõpuni.
Kodusküpsetatud leib on parim
Tänapäeval võime poes valida kümnete erinevate leivasortide vahel, kuid siiski ei ole need võrreldavad kodusküpsetatud leivaga. Kodune leivategu on taas au sisse kerkinud, kuid selle valmistamine on tänu kaasaegsetele vahenditele ja tehnoloogiatele palju lihtsam kui vanasti.
Igal perenaisel on omad nipid ja lemmikretseptid, mida jagatakse sõpradega. Palju inspiratsiooni saab internetist ja sotsiaalmeediast. Mitte miski ei saa hea kodusküpsetatud leiva vastu!
Kas must leib on kasulik?
Leiva värv pole tegelikult tervislikkuse näitaja. Poest ostes on soovituslik valida selline leib, kus on võimalikult vähe suhkrut sees, mis oleks valmistatud kiudaineterikkast rafineerimata rukkijahust. Paljudel leibadel on sees ka nisujahu, mis leiva kasulikkust kuidagi ei suurenda, pigem vastupidi.
Leib on aga kahtlemata menüüs olulise tähtsusega. Sealt saab liitsüsivesikuid, mis imenduvad aeglaselt ega kõiguta liialt veresuhkrutaset.
Soovid õppida leivategu mõnes töötoas? Need paigad ootavad sind ja su sõpru külla:
- Leiva ja saia õpituba Nõva Break'i leivakojas
- Leivapõrsa küpsetamise töötuba
- Hellenurme Vesiveski programm "Veest leivani ehk jahutegu veskikojas ja leivategu leivakojas
- Avinurme Puiduaida leivapõrsa töötuba
- Iti Leeväküük- leivaküpsetuse õpituba
- Magasimaa omatoodangu degusteerimine
Jaga ka Sina pilte enda tehtud leivast, kasutades hashtag'i #visitestonia!
Jätku leiba!
