Jimmy Nelson: Viige külalised linnast välja maale ja laske neil kohtuda kohalikega

Kõigis maailmanurkades ringi rännanud ja põliskultuuride pildistamisega tuntust kogunud fotokunstnik Jimmy Nelson väisas laulu- ja tantsupidu "Iseoma". Mis teda taas Eestisse tõi ning mis teeb Eesti tema jaoks eriliseks, uuris temalt Visit Estonia välismeedia projektijuht Gregor Alaküla. 

Jimmy, sa oled meister lugude jutustamises. Näiteks viimati 2024. aasta sügisel Eesti turismikonverentsil esinedes maalisid sa oma seiklustest ja fotorännakutest kuulajatele sellise kujutluspildi, mis teenis püstiseisva ning kestva aplausi. Kuidas sa kirjeldaksid Eestit kellelegi, kes pole kunagi siin käinud?

See on väga hea küsimus. See on justkui astumine Walt Disney multifilmi sisse. See on muidugi väga pealiskaudne ja mitte eriti intellektuaalne vaade. Aga näiteks üks stseen, mida vaatasime tantsupeol, tundus justkui oleksime astunud filmi „Lumekuninganna ja igavene talv“ (Frozen). Iga osaleja nägi välja nagu prints või printsess, kui nad trepist alla peoplatsile tulid. Iga juuksekarv, iga lill, iga seelik, iga vöö, iga king – kõik oli laitmatult korras. Kõik naeratasid. Ja meid puudutas, nii positiivselt kui ka negatiivselt, see kontrast – kuidas see, mida me tantsupeol ja ka laulupidudel kogesime, oli täielikus vastuolus sellega, mida näeme maailmauudistes. Väga ühtne, väga eriline kultuur, kus inimesed hoiavad kokku.

Mulle jäi silma ka see, et väga vähestel oli telefon käes – kuigi nutitelefonid on ju igapäevane osa meie elust. Tundus, et inimesed tõesti elasid hetkes. Ja ma arvan, et ka eestlaste jaoks oli see väga sügav kogemus. See festivali ettevalmistus nõuab täielikku keskendumist ja eemaldumist maailmamürast – et olla siin ja praegu. Väga ainulaadne, väga eriline, imeline kultuur, mida kogu maailm peaks märkama ja tunnustama.

Telefonide puudumise põhjus võib olla selles, et ehk pole kõigil rahvariietel lihtsalt taskuid?

Võib-olla küll! (naerab)

Kas jäid seekordse külaskäiguga laulu- ja tantsupeole rahule ning said mida soovisid?

Rohkemgi veel. Seekord jagunes visiit kolmeks osaks. Kõigepealt oli see imeline tervitus Visit Estonia poolt, kus kõik oli suurepäraselt korraldatud. Teiseks tantsupidu ja siis laulupidu. Tantsupidu oli eriline – saime imeilusa ilma, mis oli pildistamiseks hädavajalik. Laulupeo ilm oli kehvem, aga rohkem Hollandi moodi, kus ma elan (naerab). Piltide tegemine ei olnud seal nii oluline – nautisime protsessi, ühtsust, kõla. Pigem kogesin seda läbi enda kui läbi kaamera silma. See töötas väga hästi – sain kohal olla, tõeliselt sündmustes sees.

Film ei saanud otsa?

Ei, ei, film ei saanud otsa! Olin teadlik ja säästlik. Oleksin võinud palju rohkem pilte teha, aga püüdsin olla tagasihoidlikum.

Kas võiksid avada veidi oma plaane, mis seekordsest külaskäigust ja fotodest nüüd edasi saab?

Meil on plaan külastada Eestit järgmisel aastal kolmel aastaajal – talvel, kevadel ja sügisel. Soovime külastada erinevaid traditsioonilisi kogukondi üle Eesti, et luua raamat ja lähiaastatel näitus Fotografiskas. See on nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline kultuuriprojekt samaaegselt. Kaasame sellesse ka kohalikke kunstnikke, et saaksime korduvalt naasta ning anname eestlastele võimaluse salvestada ja talletada oma kultuuri iseenda jaoks. Samas dokumenteerime materjali ka oma ülemaailmse ja pikaajalisema projekti jaoks. See tuleb midagi suurt ja tähendusrikast ning see saab olema meeskonnatöö.

Jimmy, me ootame sind alati tagasi!