Need kaunid sõled, tikandid ja triibuseelikud
Eesti rahvarõivad jutustavad põnevaid lugusid, kui neid vaid lugeda osata
Eesti rahvarõivad peegeldavad iga piirkonna eripära.
Meie värvikad rahvarõivad on osa meie kultuurist ja kujunenud pikkade sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Eeskuju ja inspiratsiooni on saadud nii naabritelt kui ka kõrgemate seisuste rõivastest, kuid kõik need kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Nüüdisajal me rahvarõivaid küll iga päev ei kanna, kuid seda uhkemalt saame neid kanda kultuuriüritustel ja pidupäevadel.
Kuigi Eestimaa ei ole suur, oli rahvarõivastel palju paikkondlikku omapära – värvid, tikandid, seelikutriipude järjestus jne. Erinevused olid nii Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti kui saarte rahvariietes ning kohalikest traditsioonidest hoiti kõvasti kinni.
Nõukogude ajal ei olnud rahvariided soositud, kuna need sümboliseerisid rahvuslikku uhkust, kuid peale iseseisvumist tõusis rahvarõivaste kandmine taas ausse. Praegu kanname oma kauneid traditsioonilisi rõivaid pidulikel puhkudel, riiklikel tähtpäevadel, lõpuaktustel ja muidugi kõikvõimalikel kultuurifestivalidel, eesotsas laulu- ja tantsupeoga. Siiski on ka paiku, kus neid igapäevaselt kantakse – selle poolest on tuntud nii Kihnu saar kui Setomaa, kus need ongi osa igapäevaelust.
Esimesed teated rahvusliku rõivastuse kohta pärinevad juba 11.–13. sajandist. Tol ajal tähistasid rahvariided nii rahvuslikku kui seisuslikku kuuluvust ning kujutasid endast keerukat märgisüsteemi, mis näitas nii kandja sotsiaalset seisundit, perekonnaseisu kui ka vanust.
Võib öelda, et rahvarõivad jagunevad kandmisotstarbe järgi kolmeks:
- igapäevased tööriided, mis valmistati lihtsamast materjalist ja olid ilma eriliste kaunistusteta
- käimisrõivad sündmusteks, mis olid vähem pidulikud
- kaunistatud pidurõivad, mida kanti vaid tõesti tähtsatel puhkudel ning mida parandati ja anti edasi põlvest põlve
Rõivad tehti tavaliselt villasest või linasest kodukootud kangast. Rõivastel kasutatud ornamendid, aga ka ehted ei olnud ainult kaunistuseks, vaid need kaitsesid kõige kurja vastu. Huvitav on see, et kõige rohkem kaitseväge usuti olevat vöödel ja kinnastel. Kui oli vaja ajada tähtsaid asju, tõmmati villased kindad kätte isegi suvel.
Pildi autor: Merili Reinpalu
Rahvatantsijad hoiavad au sees nii meie tantsukultuuri kui rahvarõivaid
Umbes 700 elanikuga Kihnu saarel valitsevad kogukondlik elulaad, vanad kultuuritavad ning kihnu keel ja laul. Aastasadade jooksul on Kihnu mehed veetnud suure osa ajast merel ning naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat hõlmava kultuuripärandi hoidjad ja edasikandjad.
Kuid lisaks sellele võib Kihnu naisi senimaani kohata kihnu pikitriibulises seelikus ehk kördis mootorratta ehk reesurattaga mööda sõitmas.
Kört võib olla kas punane, poolpunane, kiipsuga, sinine või must leinakört. Sõltuvalt lahkunu vanusest ja lähedusest pannakse umbes poole aasta pärast selga sinine, seejärel kiipsuga ja siis poolpunane kört. Lesed ei hakkagi kunagi punast körti kandma. Ka laulatusel ei kanna noorik punast körti, sest leinab oma vallalisepõlve. Noorikukörti pärast laulatust enam selga ei pandagi, alles siis, kui naine sureb, saadetakse ta sellega viimsele teele.
Tanu on samuti abielunaise peakate, aga tänapäeval kantakse tanu ainult väga pidulikul sündmusel. Sama lugu on pastelde kandmisega, mis pannakse jalga eriti pidulikul puhul. Pidulik riietus on käused ehk tikitud rahvariidepluus, millele seatakse peale lilleline rätik ja palju-palju pärleid. Ka hõbesõlg on omal kohal.
Pildi autor: Priidu Saart
Tutvu lähemalt Kihnu kultuuriga
Pildi autor: Hans Markus Antson
Seto naise punamustvalged rahvarõivad paistavad eestlaste triibuseelikute taustal hästi silma. Seto meeste valged hamed ja villakuued muudavad nemadki hästi nähtavaks ja eriliselt väärikaks.
Rahvarõivad on Setomaal tänini au sees, neid kantakse uhkusega igal suuremal pidupäeval, samuti arvukatel esinemistel. Seto rahvarõiva põhivärvid on valge ja punane. Punane on eluvärv, see kaitseb kurja ja haiguste, nt katku eest. Seto rahvarõivad valmistatakse algusest lõpuni käsitööna ning seepärast on nad eriti väärtuslikud – ja muidugi ka kallid.
Seto naise rahvarõiva eriline osa on uhke hõbeehtekomplekt. Öeldakse, et seto naist on enne kuulda kui näha, nõnda kõva häält teevad kõlisevad hõbeehted. Abielunaise tunnus on suur sõlg: see viitab viljakale eale ja kaitseb samas kurja silma eest naise kõige õrnemat kohta, tema hinge. Sõlele lisanduvad rohked hõbekeed ja rahad.
Üheks kõige tuntumaks rahvariideks Eestis on kindlasti villane mulgi pikk-kuub, mida kannavad uhkelt mulgid.
Aegade jooksul on pikk-kuube kandnud nii naised kui mehed, samas kui mujal Eestis oli naiste kehakatteks enamasti jakk.
Mulgi pikk-kuub oli musta värvi. Musta värvi saamiseks leotati pruunist lambavillast lõnga või kangast rauarikkas soovees. Halliste kandis oli naiste pikk-kuuele hall või pruun krae, kuna meeste pikk-kuue krae oli sinine. Jõukamate mulkidel olid pikk-kuue varrukate ja hõlma siseküljed punasest ja kallist poeriidest. Kuued olid kaunistatud punase paelaga – karuspaelaga, mis moodustasid selle pinnal huvitavad silmusmustrid.
Naiste seas oli populaarne puusapõll, mis mujal Eestis on nii ammu kadunud, et selle kohta pole säilinud ei kirjeldusi ehk ka ühtegi eset. Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll populaarne, millest on säilinud nii kirjeldusi, kuid neid võib leida ka muusemite kogudes. Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest, mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane ja roheline. Madarapunane saadi madara juurtest, kollane aga kaselehtedega värvides.
Tikandite tegemisel olid populaarsed taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive – näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna populaarne.
Pildi autor: visitviljandi x
Eesti trahvarõivaste ajalooga saad lähemalt tutvuda nendes paikades
Kui tahad näha, kuidas kohalikud uhkusega oma rahvarõivad kannavad, sea sammud neile üritustele
Viimati uuendatud
29.06.2025