Meeldivalt metsik matk Lääne-Eestis ja saartel

Järgnev valik siin on üsna meelevaldne. Olen rännusihtide valikul lähtunud isiklikest elamustest ja juurde põiminud ka neid, mis Eestis tõesti erilist on ja mille pärast tuleb siia ka loodusteadlik välisturist.

Eesti väikesaared ja laiud

Eestis on üle 2000 saare ja saarekese, igaüks omaette avastamist väärt. Muidugi meeldivad kõigile väiksematest saartest Muhumaa ja Kihnu ja Ruhnu, aga kui need käidud, tasub vaadata veelgi väiksemaid. Kui enamikule minisaartele ei saa muudmoodi kui oma veesõiduvahendiga matkates, siis väiksemate laidude avastamiseks on vaat et ainuvõimalik minna meresüstaga.

Merematkamine laidude vahel on meeldiv sümbioos vete- ja ajavoogude kogemisest. Saaremaa lääneserval päikeselisel meresillerdusel liueldes võib olla huvitav mõtiskleda, et kõik sealsed laiud on omavahel ühendatud liivast ja kruusast koosneva veealuse seljandikuga. Madalikevöönd saarte vahel kasvab peamiselt tormilainetuse kuhjetegevuse tõttu, lisaks kerkib maa kuni kolm millimeetrit aastas. Arvatakse, et kõik neli praegust väikesaart – Loonalaid, Nootamaa, Uus-Nootamaa ja Salava – moodustavad hiljemalt saja aasta pärast keerulise rannajoonega ühise saare.

Hiiumaa laidusid peetakse lausa parimaks kajakimatka piirkonnaks. Laidude vaheline meri on madal, soe ning aerutamine tuulte ning lainete eest kaitstud. Hanikatsi ja Saarnaki ning Kõrgelaiul on võimalik vaadelda merelinde ja hülgeid.

Hiiumaa – Kalanast Kaibaldini

Hiiumaa on mu salaarmastus. Kes siis ei teaks, et seal elavad haldjad. Ükskord, kui ma Hiiumaal veel uus olin, küsisin Kärdla infopunkti töötajalt: „Kus teil siin need haldjad elavad?" Mees võttis riiulilt õige kaardi, tegi pliiatsiga ristikesi siia ja sinna: „Vaadake, siin on neid nähtud, ja siis ma soovitan minna sinna vaatama..." Olen Hiiumaal igal suvel, viimastel aastatel ka sügisel, talvel ja kevadel käinud. Külalisi olen viinud ikka vähemalt kolme kohta.

Esiteks Kalana randa, kus on mõnus suveõhtutel päikeseloojangut nautida ja jalutada randa pidi Ristna nina poole. Sealsete militaarobjektide vahel on eriti põnev muidugi poistel.

Teiseks – Tahkuna poolsaar. Traditsiooniliselt Tahkuna tuletorni poolsed nõmmemännikud, sellele lisaks aga olen avastanud laulvad liivad Lehtma pool. Mitte Tõrvanina avalik rand, mis avaneb itta, vaid poolsaare tipus olev põhjavaateline rand. Kõnnid mööda kilomeetritepikkust valge, peene liivaga kaetud randa, ja oled täiesti üksinda. Paradiisirand, kus mõnus mediteerida ja kuulata laineid ja kuhu väga palju inimesi ei tahakski viia.

Ja kolmandaks Kaibaldi nõmm. Salapaik, mis ei näita end igaühele. Meie käisime kaks korda otsimas, enne kui tohutu liivavälja leidsime. Ja võibolla on seda parem leida nii, et sa päris täpselt ei tea, mida sa selle nõmmemänniku vahelt leiad. Sest kui ootused on suured, siis võib pettuda. No mis see siis on, üks igav liivaväli, pealegi inimkäte tehtud ja suviti põrgukuum! Ma arvan, et Kaibaldil elab päris hoolikas kogukond haldjaid, kes nõmme eest hoolt kannavad. Silte seal ei ole ja las ta nii ollagi. See võiks olla suveöine haldjaretke sihtkoht... või siis suvelõpukäik, mil Eestimaa kõrbe otsides võib end mustikatest oimetuks süüa.

Lääne-Eesti

Lääne-Eesti puisniidud on mai lõpus–juunikuus loodusesõbrale täpselt see õige paik. Kõik õitseb, iga õis on värske ja ilus nagu noor neitsi ja kiidab end teiste ees. Päikesepidu heinamaal on täies hoos. Nedrema ja Laelatu puisniitudel on erakordselt liigirikas – ideaalne paik lilleretkede jaoks! Käpaliste-huvilistele meeldiks see retk ka väga. Ja kuna siin on tegu inimese ja looduse koostööga, meeldib puisniit ka pärandkultuuri huvilistele.

Loe rohkem: tuulemari.ee